Eldar Efendijev: Kunstigaleriist sai Narva visiitkaart

30 aastat tagasi, 11. aprillil 1991 avati Narva Muuseumi tollase direktori Eldar Efendijevi eestvedamisel Gloria bastionil asuvas magasiaidas Kunstigalerii. Eldar Efendijev räägib intervjuus, kuidas muudeti hallitanud seintega kehvas seisus hoone Narva kunstielu keskuseks.

Just teie eestvedamisel sai Narva Muuseum 30 aastat tagasi veel ühe filiaali Kunstigalerii näol. Mis oli Kunstigalerii peamine ülesanne siis, 1991. aastal? Kuidas Kunstigalerii ennast positsioneeris ja millise niši see linna kunstielus hõivas?

Meie nägemuses pidi Kunstigaleriist saama omamoodi kunstikultuuri keskus, mille tegevus põhineks nii muuseumi kogudel kui ka kaasaegsel kunstikultuuril kohalikul ja vabariikliku tasandil. Muuseum tegi edukalt koostööd linna üldharidus- ja kunstikoolidega, samuti Eesti Kunstimuuseumi, Eesti Kunstnike Liidu ja linna kunstnike liitudega. Muuseumi head partnerid olid reisifirmad, kellega sõlmiti lepingud linna külaliste vastuvõtuks ja teenindamiseks. Võib öelda, et Kunstigaleriist sai Narva visiitkaart.

Kunstigalerii avamise hetkeks olite töötanud Narva Muuseumi direktorina juba üle 10 aasta. Mis eelnes avamisele ja milliste raskustega valmistumisprotsessis kokku puutusite?

Narva Muuseum oli linna asutus ja seetõttu oli Kunstigalerii loomiseks peale Kultuuriministeeriumi toetuse vaja ka linnavalitsuse otsust. Ministeerium andis oma toetuse pärast mitu kuud kestnud läbirääkimisi, mis tähendas ka teatavat majanduslikku abi. Läbirääkimised linnavõimudega kestsid samuti mitu kuud ja pärast rahaliste vahendite leidmist võttiski linna täitevkomitee vastu otsuse avada Kunstigalerii. Raskusi tekitas asjaolu, et Kunstigalerii asukohaks valitud hoone kuulus tehasele Baltijets, mis oli NSV Liidu Keskmise Masinaehituse Ministeeriumi otsealluvuses. Seega tuli paralleelselt pidada läbirääkimisi Baltijetsi tehasega ja Nõukogude Liidu ministeeriumiga hoone linnale üleandmiseks. Selles küsimuses saime palju abi ja toetust Valeri Tšetvergovilt, kes oli linna täitevkomitee esimees ja enne seda juba töötanud Baltijetsi juhtkonnas. Võib öelda, et ilma tema toetuseta poleks nii kiiret positiivset otsust tulnud.

Siis aga raskused alles algasid. Hoone oli kehvas seisukorras ja suurim taastamistööde käigus tekkinud probleem oli hallitus, millega olid kaetud peaaegu kõik esimese korruse seinad. Eesti keemia- ja bioloogialabor tegeles selle probleemiga umbes poolteist aastat ning alles pärast hallitusest vabanemist jätkati taastamistöödega. Sel ajal kaalusime koguni, et äkki peaksime sellest hoonest loobuma. Meid hoidis tagasi ainult spetsialistide enesekindlus, kes ütlesid, et kõik saab korda ja mis peamine – mitte kiirustada.

Valik sobiva koha otsimisel langes 18. sajandi magasiaida hoonele. Millised olid valiku kriteeriumid? Kus hoiti muuseumi kunstikogu kuni 1991. aastani ja kas seda varem ka eksponeeriti? Kas Narva linnuse territooriumil on toimunud kunstinäitusi?

Kui Kunstigalerii loomise idee tekkis, kaaluti selle asukohana mitmeid hooneid. Kunstigalerii hoone asukoht Narva vanalinnas oli põhimõttelise tähtsusega. Sel teemal toimus palju arutelusid, kus aktiivselt osalesid ka linnaelanikud. Minu mäletamist mööda tegid ettepaneku kasutada Kunstigalerii hoonena endist magasiaita J. Mazanov ja J. Baranov kohtumisel Karin Taidrega. Hoolimata kõikvõimalikest raskustest, mis olid seotud asjaoluga, et Baltijetsi tehas kasutas hoonet õppe- ja tootmisbaasina, idee meile meeldis. Eeliseid oli palju: see asus vanalinna piirides Gloria bastionil ning tegemist oli 18. sajandi hoonega, mis oleks pärast taastamistöid saanud avada oma uksed nii narvalastele kui ka linna külalistele. Samuti oli eeliseks hoone suurus, mis võimaldas sinna mahutada kunstikogu, ekspositsiooni ja ajutised näitused. Kunstikogu hoiti Narva Linna Muuseumi fondides – pärast sõda muuseumiks ümber ehitatud endises polgusaunas, kus polnud kahjuks kõige paremad tingimused. Muuseumi ekspositsioonis olid välja pandud üksikud kunstiteosed. Muuseumi avamisega Narva linnuses viidi kunstikogu hoiule linnuse Kivisaali ning osa museaale leidis koha ekspositsioonis ja näitustel linnuses endas.

1980. aastate keskel tekkis ühel kohtumisel kohalike kunstnikega (V. Kuznetsov, V. Titov, L. Dmitrieva, V. Lantsova, N. Kobzev, B. Uvarov) idee korraldada Narva linnuse läänehoovi territooriumil kunstnikupäev, kus kesksel kohal oli suur näitus Narva kunstnike töödest. Esimene Kunstide pidu peeti 1985. aastal mai viimasel pühapäeval. Hiljem korraldati samanimelist kunstnikupäeva ka Lossipargis.

Kas Kunstigalerii algne kurss ja missioon muutusid edaspidi?

Esimese perioodi märksõnad olid Kunstigalerii rajamine ja kunstimuuseumidele omase praktika sisseviimine, võttes arvesse linna ja vabariiklikke eripärasid. 1991. aastal said Narva Muuseumist ja Kunstigaleriist vabariiklikud asutused ning see mõjutas oluliselt ka tegevuse iseloomu.

Narva Muuseumi kunstikogule pani 20. sajandi alguses aluse Lavretsovide abielupaar. 1940-ndatel kunstikogu evakueeriti. Osa teoseid hakati muuseumile tagastama pärast 1949. aastat, osa sattus ka mujale. Kas Teil tuli tegeleda mõne sõjaeelse muuseumi eksponaadi tagastamise küsimustega?

Pärast muuseumi avamist Narva linnuses ning Kunstigalerii loomist hakkas muuseum välja selgitama Eesti, Leningradi ja Leningradi oblasti muuseumidesse jäänud kogude asukohta. See puudutas nii Lavretsovide kui ka Peeter I maja kollektsioone. Mõne kogu asukoha selgitasime välja, kuid tagastamise protseduur oli väga keeruline.

Kunstigalerii loomisel oli väga suur roll selle esimesel juhatajal Karin Taidrel. Kuidas teie koostöö Kariniga arenes? Kas andsite Kunstigaleriile kui omaette kultuuriasutusele täieliku tegevusvabaduse või kooskõlastasite tegevussuunad? Kuidas meenutate oma ühist tööaega Narvas?

Esiteks olime rohkem kui aasta jooksul pannud ühiselt kirja Kunstigalerii idee, strateegia ja ülesanded. Teiseks omandas Karin Taidre kogemusi Leningradi parimates muuseumides ning selle tulemusena sai temast kõrgetasemeline spetsialist. Kolmandaks võimaldas muuseum Kunstigaleriil oma tegevusi üsna iseseisvalt läbi viia. Pealegi tegi Karin Taidre rasket tööd. Ta vastutas kunstikogu teoste ettevalmistamise eest ekspositsiooni jaoks, see tähendas aga nii museaalide restaureerimise korraldamist Leningradi muuseumide juhtivates restaureerimistöökodades kui ka ekspositsiooni plaani ja paigutuse ettevalmistamist. Karin Taidre vastutas kunstikogu täiendamise programmi eest ning tegi koostööd Kultuuriministeeriumi, kunstnike liitude ja ühendustega. Kõik muuseumi kunstinäitused ja ka Kunstnikupäev olid tema õlgadel. Tema vastutada oli osaliselt ka muuseumi töö koolidega ja samuti ekskursioonide ettevalmistamine.

Karin Taidre oli väga professionaalne ja töökas kolleeg. Talle ei antud Narva linna aukodaniku tiitlit juhuslikult.

Lahkusite 1999. aastal Narva Muuseumi direktori kohalt, olles muuseumile pühendanud 20 aastat oma elust, millest 8 aastat oli Teie alluvuses ka Kunstigalerii. Kui keeruliselt või lihtsalt tuli otsus lahkuda? Kas teil õnnestus muuseumi direktorina kõik oma plaanid ellu viia?

Ühest küljest oli see muidugi keeruline. Mulle oli varemgi erinevaid „kõrgeid“ kohti pakutud, kuid ma olin neist keeldunud, sest pidasin ennast ennekõike muuseumitöötajaks. Samuti olin aastate jooksul oma meeskonnaga kokku kasvanud. Teisest küljest tundus, et mul oli õnnestunud luua selline elujõuline muuseum, mis saab hakkama ka minuta, ning et ma peaksin tegelema ka teistes valdkondades. Kahjuks ei õnnestunud saavutada kõiki soovitud eesmärke, nimelt ei loodud meie piirkonna arheoloogiliste kultuuride ekspositsiooni ega Narva linna 20. sajandi ajaloo väljapanekut. See on tänapäeva narvalaste jaoks väga oluline. Ei jõudnud lõpule viia ka Narva linnuse idatiiva taastamist.

Mida soovite pika muuseumidirektori töökogemuse põhjal Kunstigaleriile tulevikuks? Kuidas näete Kunstigalerii edasist arengut ja kas on midagi, mida ei tohiks Teie arvates muuta?

Muuseum jääb muuseumiks seni, kuni suudab säilitada oma klassikalised alusväärtused. Samas peab muuseum kaasa minema tänapäeva ühiskonnaelu muutustega. Lubage mul tuua üks strateegilistest näidetest. Niinimetatud „postindustriaalsel ajastul“ vaadeldi ajaloolis-kultuurilist keskkonda kui üht ühiskonna arengu ressurssi. Muuseum on oma tegevuses olnud alati osa sellest keskkonnast. Kuid ajaloolis-kultuurilise keskkonna kui ressursi realiseerimiseks ja arendamiseks ei piisa enam tegevusest muuseumi seinte vahel. Muuseum peab väljuma oma seinte vahelt ja olema mitte ainult protsessi osaline vaid ka selle käivitaja.

Share with:


Leave a Reply