Kunstigalerii kui muuseumilabor

11. aprillil 1991 avati restaureeritud ja spetsiaalselt muuseumiruumiks ümber projekteeritud hoones esimene näitus: seda päeva võibki nimetada Narva Muuseumi Kunstigalerii sünnidaatumiks. Kunstigalerii 30. sünnipäeva eel rääkis selle kujunemisloost ja tegevusest asutaja ja pikaajaline juht Karin Taidre.

Kuidas sündis Kunstigalerii rajamise idee?

Kunstigalerii loomise ajalugu algab 1970. aastate lõpus ja on seotud Narva Muuseumi arenguloo uue etapiga, mis kaasnes muuseumi uue direktori Eldar Efendijevi aktiivsete reformidega. Tollal toimusid Narva linnuses restaureerimistööd, kuid kliimatingimuste analüüs ja konsultatsioonid spetsialistidega näitasid, et 18.–20. sajandist pärinevaid Narva Muuseumi kunstikogusid ei ole võimalik Narva linnuses eksponeerida. Üheks peamiseks Kunstigalerii rajamise põhjuseks oligi see, et puudus võimalus näidata Narva Muuseumi kunstikogu, mille tuumaks on Peeter I majamuuseumi ning Glafira ja Sergei Lavretsovi nimelise Narva Linnamuuseumi baasil kujunenud kunstikollektsioonid. Lisaks puudusid tollal Narvas vastavate seadmetega näitusepinnad, mis omakorda piiras kunstielu arengu- ja koostöövõimalusi. Nõnda tekkiski Narva Muuseumi näitusesaali (kunstigalerii esialgne nimetus) loomise idee.

Kuidas sündmused edasi arenesid? See paistab olevat keeruline ja töömahukas protsess, mis kestis 1970. aastate lõpust 1991. aastani.

Muuseumi juures tegutsenud Narva ajalooseltsi liikmete Juri Baranovi ja Juri Mazanovi abil valiti ühe võimaliku hoonena välja Gloria bastionil asuv ajalooline kasarmuhoone, mis kuulus tehasele Baltijets. Näitusesaali avamine tehti ülesandeks linna täitevkomitee esimehele Valeri Tšetvergovile. Ideed arutati ühiskonna kõikidel tasanditel ja näitusesaali vajadust Narvale rõhutati igal võimalusel: muuseumi üritustel, vestlustes ja kohtumistel spetsialistidega. Näitusesaali ideed toetati nii Narvas kui ka Tallinnas, paljuski professionaalide – kunstnike ja kunstiteadlaste – poolt.

1980. aasta aprillis võttis Narva linna täitevkomitee vastu otsuse avada näitusesaal, esialgu vaid hoone parempoolse tiiva teisel korrusel. Hiljem otsustati kunstiväärtuste säilitamise nõuete täitmiseks ja näitusesaali kui muuseumifiliaali tegevuse korraldamiseks anda muuseumile üle terve hoone, tellides eelnevalt projekteerimis- ja restaureerimistööd Riiklikult uurimis- ja projekteerimisinstituudilt Eesti Ehitusmälestised. Paralleelselt projekteerimistöödega toimusid mitmed teised, samavõrd tähtsad ettevalmistustööd. Korrastamist vajas avariiseisukorras olev kunstikogu, mille konserveerimine ja atribueerimine (teose autori tuvastamine) toimus Leningradi kunstimuuseumide juhtivate spetsialistide abil. Samal ajal tuli omandada ajaloolise ja kaasaegse kunsti näituste korraldamise ning külastajatega töötamise kogemusi.

Kuidas kujunes Kunstigalerii kontseptsioon?

Narva Muuseum päris lisaks Lavretsovide kunstikogudele ka teatud traditsioonid. 1913. aastal, kui avati Lavretsovide nimeline Narva Linnamuuseum, muutus kujutav kunst ligipääsetavaks ka laiemale publikule. Neile traditsioonidele toetudes oli võimalik määrata ka tulevase näitusesaali arengusuundi kunstielu potentsiaalse keskusena.

Nii kujuneski projekteerimise alguses 1983. aastal välja ettekujutus multifunktsionaalse näitusesaali toimimismudelist. Fondiruumide planeerimisel oli vajalik arvestada „avatud fondide” kavandamise teostatavusega, et võimaldada igal huvilisel tutvuda võimalikult paljude eksponaatidega. Arvan, et olime esimesi muuseume Eestis, kus külastajatel oli võimalik sellisel moel kogudega tutvuda. Ekspositsioonisaalides pidid aga olema kõikvõimalikes formaatides teoste riputamise ja paigutamise võimalused. Eksponaatide valgustamiseks oli vaja välja töötada erinevaid lahendusi, et need vastaksid säilitamise ja eksponeerimise nõuetele.

Kuid Kunstigalerii kasvas välja millekski palju suuremaks kui lihtsalt näitusesaal: avatud fondid, mitmekülgse näituseprogrammiga saalid, lugemis- ja loengusaalid, stuudio loometundideks. Tõeline muuseumilabor, et tutvuda kunstiga eri tasanditel.

Töö külastajatega eeldas näiteks kaasaegse esitlustehnikaga varustatud loengusaali projekteerimist, kus oleks võimalik tutvustada videomaterjale. Tuli kavandada ka stuudioruumid, kus külastajal oleks võimalik kätt proovida eri kunstimaterjalide ja -tehnikatega. Samuti planeeriti raamatukogu lugemissaal, kus teadmisjanulisel külastajal oleks võimalik leida vastused näitusesaalide külastamise käigus tekkinud küsimustele, luua ekspositsioonil nähtu ja kunstikirjandusest täpsustatu baasil oma ettekujutus kunstist. Teiste muuseumide tegevuse ja isikliku kogemuse põhjal oli kahe suure näitusesaali vahele ette nähtud puhkeruum ― Jaapani kolleegide kogemuse põhjal pidi see olema mõtiskluste, ühes saalis nähtu lahtimõtestamise ja teise, veel külastamata saali infoks häälestamise tarvis loodud ruum.

Kuidas toimus näitusetegevuse korraldamise ettevalmistamine Kunstigaleriis?

See aktiveerus pärast Narva linnuse avamist 1986. aasta detsembris. Linnuse näituseruumides oli enne püsiekspositsiooni avamist võimalik korraldada väga erinevaid näituseid, katsetada näituse kontseptsioonide väljatöötamise ja kujundusega. Esimesed näitused Narva linnuses teostati tänu koostööle ENSV Kunstnike Liidu näituseosakonnaga („Eesti maal”, 1986). Järgmistel aastatel korraldaski see osakond Narva linnuses keskmiselt neli Eesti kunsti näitust aastas, kusjuures teemad määras Narva Muuseum, lähtudes Kunstnike Liidu tööplaanist („Disain ja interjöör”, 1988; „Urmas Muru, Peeter Pere”, 1989; „SOUP ’69”, 1990). Jätkati koostööd Leningradi Kunstnike Liiduga („Oleg Jahnin. Raamatugraafika”, 1989), loodi kontakte Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumiga Eestis, Riikliku Ermitaažiga Venemaal („18.–20. sajandi Peterburi trükigraafikas”, 1988; „Joonistame Ermitaaži”, 1989) jt asutustega.

Narva linna kunstielu uurimine ja sellesse aktiivne panustamine muutsid prioriteediks kohalike kunstnike loomingu tutvustamise. Suurt huvi äratasid Ivangorodi ja Narva kunstnike ühenduse liikmete Luule Dmitrijeva, Kliment Siritsiuse ja Vladimir Titovi isikunäitused. Oluliseks sai ka näituste suund kaasaegse kunsti tähtsate tendentside ja nähtuste kajastamisele. Väljapanek „Kaasaegse kunstigalerii perspektiivikas kogu” sündis 1988. aasta mais toimunud kaasaegse kunsti probleemidele pühendatud üleliidulise seminari tulemusena. Võttes arvesse laiema publiku kunstiellu kaasamise aktuaalsust, katsetati Narva linnuses õppenäituste läbiviimisega. Nõnda toimus 1987. aastal Narva kunstnike näitus „Kavand. Etüüd”, mis lubas tänu Ivangorodi kunstikooli õpetajatele kaasata külastajaid loomingulise protsessi lahtimõtestamisse.

Seega kulus ettevalmistavatele töödele aastaid ja alles 1989. aasta lõpuks anti Kunstigalerii hoone üle ehitusobjektina. Kuid veel aasta läks selle peale, et muuta see kasutuskõlblikuks. Aprillis-märtsis 1991 olid näitused Kunstigalerii kõikides saalides.

Kuidas aitas nende aastatega omandatud ja lahti mõtestatud kogemus suunata Kunstigalerii näitusetegevust pärast avamist?

Päritud traditsioonide säilitamine, muuseumikogude, kaasaegsete kunstiprotsesside, linna ja regiooni kunstielu uurimine, mitmekülgne näitusetegevus ja sihikindel töö külastajatega viis selleni, et Kunstigalerii kujunes meie regiooni kunstielu uueks keskuseks. Kunstigalerii tunnustamisest vabariigis räägib kaalukas näitusetegevus: Hille Palmi skulptuurid (1993), Rootsi tekstiilikunst (1994), Bornholmi keraamika (1994), rühmituse ANK ’64 liikmete teosed (1995), Johannes Võerahansu esimene väljapanek pärast pikaaegset mahavaikimist (1996), kaheksa New Yorgi fotograafi tööd (1997), Gustav Klimti ja Egon Schiele teosed (1998), Marco Laimre „ravipildid“ (1997), Taanist saabunud näitus „Sädelevad tähed” (1999), Austria kunstniku Pieter Riederi tööd (2000) jne.

Samuti võib meenutada autoportreede näitust, mis koosnes kahest teemasektsioonist: Eesti kunstnike autoportreed Eesti Kunstimuuseumi kogudest ja Narva kunstnike autoportreed. Traditsiooniks sai Jõulunäituse korraldamine alates 1991. aastast, näitused „Narva kunstnike silmade läbi” alates 1998. aastast ja „Meie kodumaja aknad” alates 2002. aastast. Kunstigalerii oli ka rahvusvahelise käsitööpaberile pühendatud seminari (1999), Tallinna XIII Graafikatriennaaliga paralleelselt kunstigaleriis toimunud Narva kunstnike näituse „Narva liinil” (2004) ja Eesti Kunstnike Liidu aastanäituse „Identiteedid” (kuraator Harry Liivrand, 2005) Narvas toimunud kordusekspositsiooni algataja ja korraldaja.

Kuidas nägi omal ajal välja kunstigalerii argipäev?

Galeriis oli samaaegselt üleval 10–12 näitust, kaasa arvatud 3–4 näitust fondides. Kuna meile anti üle Lavretsovide kunstikogu ja Aleksander Morejevi teoste kollektsioon, siis me näitasime ka neid. Kunstigaleriis oli töötanud maailmas tuntud karikaturist Valentin Mokijevksi, tema mälestuseks jäi toimima kunstiateljee. Meile kinkis oma teosed väliseestlane, Kanada kunstnik Rutt Tulving, näitasime ka neid. Pidevalt toimusid ekskursioonid näitustel, loometunnid, kunstnikega kohtumised, seminarid, näituse avamised jne. Aastas külastas galeriid 20 000–30 000 inimest.

Kuidas arendati ja suunati tööd kunstikoguga?

Meie kunstikogu tuumaks saanud Lavretsovide kollektsiooni täiendamine toimus (rahvuslike) kunstikoolkondade järgi: Vene, Eesti ja Lääne-Euroopa kunst. Kogumise üheks põhimõtteks oli tähelepanu pööramine Narva teemale: teoste omandamisel soositi nii Narvas ja selle ümbruses töötanud kohalike kui ka Narva ikonograafiaga seotud teoseid. Avamise järel kolis kunstikogu Kunstigalerii fondiruumidesse ja selle täiendamine oli lahutamatult seotud Kunstigalerii tegevusega tervikuna. Põhirõhk oli Narva kunstnike loomingu kogumisel – kus veel kui mitte Narvas on võimalik sellega tutvuda. Nägime Narvat Eesti „idapoolse väravana“, seega täiendasime aktiivselt Eesti kaasaegse kunsti kollektsiooni. Unistasime, et kauges tulevikus asub juba restaureeritud Narva linnuses näitusesaal Eesti kaasaegse kunsti ekspositsiooniga.

Millised olulised hetked Kunstigalerii tegevuses saaks esile tuua praegu, aastaid hiljem?

Tähelepanuväärne oli idee muuseumikogude ligipääsetavusest. See sai alguse nii kogude baasil toimuvate näituste süsteemses korraldamises („Vaikelu”, „Maastik” jt) ja Aleksandr Morejevi, Narva vaadete, portselani ja ikoonimaali näituste läbiviimises fondi ruumides kui ka kõikide huviliste külastamise jaoks spetsiaalselt projekteeritud „avatud fondide” loomises.

Narva Muuseum tegeles järjepidevalt Narva ja ka piirkonna (Sillamäe jt) kaasaegsete kunstnikega. Tugev Narva ja Ivangorodi kunstnike rühmitus on ka kohaliku kunstielu platvormiks saanud Kunstigalerii teene.

Oma rolli kunstielu edendajana teostas galerii saalide võimaldamisega näituse korraldamiseks Narva kunstnikele, aitas korraldada nende näitusi teistes linnades, viis Narva kunstnikke õppereisidele vabariigi kunstieluga tutvuma ning organiseeris koolitusi ja loomingulisi töötubasid. Kaasaegse kunsti probleemidele pühendati seminare ja traditsioonilisi kunstnikupäevi ning korraldati teadus- ja hariduskonverentse, mis olid võrdselt vajalikud nii professionaalidele kui ka kunstihuvilistele.

Saades aru, et külastajate silmis toimib muuseumis eksponeeritud kunst päevakohase kogemuse ja inimese sisemaailma sisulise tegurina, defineeris Kunstigalerii oma tegevuse keskkonna loomises mitte miljöö rolli täitjana, vaid arenguallikana. Kunstigalerii ruumid olid üles ehitatud nii, et külastaja sai valida, kas tutvuda ajaloolise või kaasaegse kunstiga. Kuid tahtmatult sattus ta kaasaegse visuaalkultuuri maailma: fotokunsti juurest, mis häälestas meie tajumise fookuse, kaasaegse kunsti väljapanekute juurde, mis puudutasid kohati oma ajastu kõige valusamaid probleeme.

Intervjuu formaat kahjuks ei võimalda pelgalt loetledagi nende inimeste, eriti kunstnike nimesid, kes omakasupüüdmatult ja pühendunult osalesid Narva Muuseumi Kunstigalerii tegevuses, toetades kõiki algatusi. Suur tänu Teile kõigile!

Intervjuu viis läbi Elnara Taidre.

Share with:


Leave a Reply