Silvia Ilmenskaja “Piimatööstuse ja piimapukkide lugu”

 

     Pildil: Narva linnapiimatööstus 1960-ndate I poolel. Vaade Tallinna maanteelt.

           

            Enne II maailmasõda asus piimatööstus Narvas Tallinna maanteel. Kauges minevikus kulges Tallinna maante teises kohas, Narva vanalinnast põhjapool ja kattus osaliselt praeguse Rakvere tänavaga (Большой Ревельский тракт). Nüüdisaegse Tallinna maantee suund määrati pärast Peetri värava rajamist 1822. aastal. (Peetri värav on hävinud). Uue rajatud maantee nimi oli Reveli maantee. Selle nime all on ta ka 1905. a. linnaplaanidel (vene keeles Revelskoje šosse). 1912., 1927., ja 1929. a. linnaplaanidel on tänava nimi Tallinna maantee, kuid 1940. a. linnaplaanil Tallinna kivitee.

  1. sajandi Reveli maantee mõlemale poolele tekkis Peetri eeslinn. Teise maailmasõja ajal olid peaaegu kõik hooned hävinenud ja enamik Peetri eeslinna tänavaid kadus. Asemele ehitati uued hooned ja tänavavõrk.

 

Enne II MS tegutses Narvas Narva Piimaühistus aadressiga Tallinna mnt 7, telefoni nr oli 217. Piim  toodi kokku eraisikutelt nii linnast kui ka ümbruskaudsetest küladest, samuti suurtest karjalautadest. Nõukogude võimu tulekuga natsionaliseeriti piimaühistud. Hoone sai sõja ajal kergemaid purustusi ja taastati.

  1. a. lasti Narvas käiku uus linnapiimatööstus. Piim toodi kohale ümbruskaudsetest sovhoosidest, hiljem kaugemaltki, isegi Rakvere tagant Viru-Jaagupist. Jätkati piima kogumist erasektorilt Narva linna ümber asuvatest küladest.

           

 

            Lehmaomanikel olid ehitatud piima üleandmiseks piimapukid. Mõned pukid olid vahvalt kujundatud. Nende pukkide peal seisid piimanõud ja juures oli piimaarveldusraamat, kuhu piimavastuvõtja pani kirja vastuvõetud piima koguse. Pukkidelt oli mugav kallata piima tsisternautosse või piimatööstuse piimanõusse. Piimaauto tuli kindlaks kellaajaks ja selleks ajaks kogunesid külades perenaised oma piimanõudega puki juurde, kus sai ühtlasi kõik külauudised ära räägitud ja kuulatud. Piimapukk oli nagu kaasajal facebook’i leht. Ka Narva ümbruses võis teede ääres piimapukke kohata.

            Piimavastuvõtja võttis piimanõudest piimaproove, nende järgi määrati keskmine kuu rasvasisaldus. Järgmise kuu alguses viis piimavastuvõtja igale lehmaomanikule piimaraha vastavalt piima kogusele ja rasvasusele kätte.

           

Fotol: Perenaised kogunevad piimapuki juurde piima üle andma ja uudiseid vahendama. Foto: Maaleht, delfi.

            Piima vastuvõtmine. Foto Õhtulehest.

 

 

            Mulle meenus üks lugu, mis juhtus mu endise kolleegiga. Aleksandr oli hiljuti Moskvast Eestisse elama ja tööle asunud ning võttis nõuks oma uue kodumaaga paremini tuttavaks saada. Istus autosse ja sõit läks väikese seltskonnaga lahti. Tema kaaslased polnud ka varem mööda Eestit rännanud. Nad olid juba paar tundi sõitnud ja pannud tähele, et tee ääres on mingid pukid ja nende peal piimanõud. Asi hakkas huvitama. Järgmise piimapuki juures pidas Aleksandr auto kinni ja läks asja uurima. Piimanõud olid piima täis, aga mingit sedelit või hinnalipikut juures polnud. Tekkis küsimus – miks on tee ääres nende kummaliste pukkide peal piimanõud? Lõpuks otsustati, et eks see piim ikka müügiks on.  Autost leiti kohvitopsid, neisse valati piima ja joodi. Piim oli olnud väga maitsev ja joodi suure isuga kõht täis. Sellise hea piima eest peab ka hästi tasuma, otsustas reisiseltskond. Nad panid korraliku tasu  piimanõu serva alla, tänati perenaist ja lehma, keda näha polnud ja sõitsid edasi. Hiljem, töö juures, jutustas  Aleksandr oma reisimuljetest ja mainis, et küll on imelik – piim pannakse puki otsa müüki, aga hinda juures ei ole, ka kulp puudub, millega piima tõsta. Kui Aleksandrile asi ära seletati, et see piim ootas piimautot, oli kõigil nalja palju. Kõige rohkem naeris Aleksandr.

                        Piimapukk. Joonistas L. Karu, 1975. Harjuelu.ee

 

            Tänaseks on piimapukid oma otstarbe kaotanud, sest ühe või kahe lehmaga taludest piima enam kokku ei osteta. Kadusid ka lehmad väiketaludest. Maanteeamet palus jõude seisvad piimapukid teede äärest ära koristada. Jäänud on ainult üksikud pukid, mis teedest veidi eemal. Talud eksponeerivad neid kui museaale.

 

 

            Sõjast säilinud Narva piimatööstuse kivihoone oli kahekorruseline. Esimesel korrusel asusid tootmisruumid, teisel korrusel olid ühiselalamutoad ja korter oma töötajatele. Maja teisele korrusele sai uksest, mis avanes Tallinna maantele. K. Sirnask, üks piimatööstuse direktoritest, elas mingi aeg oma perega selles korteris. Tootmisruumidesse said töötajad ja piimaautod Puškini tänava poolsetest väravatest. 

            Suuremaks reorganiseerimise ajaks tuleb lugeda 1963. a., siis likvideeriti Eestis enamik alltööstusi ja koorejaamu. Narva Linnapiimatööstusel oli koorejaam Vaivaras ning piimapunktid Soldinos, Vodoval, Türsamäel ja Sinimäel.

 

            Narva  linnapiimatööstus arenes, sisse seati uusi tootmisliine. Ehitati uus külmhoone, katlamaja ja teisi abihooneid. 1. juulil 1972 said Narva elanikud hapukoort uuendatud tööstusest. 1980. a.  kujunes Narva linnapiimatööstusest Jõhvi Piimatööstuse Narva tsehh.

 

            Ühest Tallinna maanteepoolsest esimese korruse aknast, mis varem oli hoone välisuks, hakati linnarahvale müüma piimatööstuse tooteid: tetrapakendis piima, hapukoort, kohupiima, kohukesi ja jäätist. Eriti minev kaup oli jäätis ja kohukesed. Seda peaksid paljud narvalased veel mäletama.

 

  1. augustil 2016 ilmus ajalehes „Postimees” Anneli Ammaselt väike nupuke.

________________________________________________________________________________________

„Devidi lugu”.

Kui Devid Dunkin oli 1990. aastatel väike poiss Narvas, käis ta koos sõpradega Narva piimakombinaadi letist vahvlitopsis jäätist ostmas. Devid ei ela enam ammu Narvas ning enam pole Narvas ka piimakombinaati, ammugi siis seda väikese poisi unistuste maiust.

________________________________________________________________________________________

           

            Viimasest Narva piimatööstuse direktorist, kes oli ametis vahetult enne märtsipommitamist 1944,  kirjutas ajaleht „Vooremaa”.

 

„Vooremaa”, 22.03.2004. Vaike Käosaare artikkel „Mulgimaalt Narva kaudu Põltsamaale”.

________________________________________________________________________________________

„Eks ma olin ju õppinud piimapoiss, sellepärast mind siia Põltsamaale tööle võetigi,” räägib Eduard Sild. Esialgu oli mõningast vastuseisu põhjustanud see, et ta oli Põltsamaale saabunud Narvast. Kui aga oli ilmsiks tulnud, et tegu on hoopiski Mulgimaal sündinud ja kasvanud mehega, olid piimaühingu juhatuse liikmed pigem positiivselt meelestatud.

 

Eduardi sünnikodu jääb Tarvastu valda Mõnnaste külla. Tema isa oli pärit Saksamaalt ja oli omal ajal kaubeldud piimandusspetsialistina kohalikku mõisasse tööle. Ta läks aga Esimesse maailmasõtta ja hukkus juba algusepäevadel, seetõttu ei jõudnud isegi ametlikult abielluda. Eduardi kasvatasid üksiku lapsena ema ja vanaisa, kuid ometi sai temast oma isa ameti pidaja, kuigi poeg isa kunagi ei näinud. Nimelt kauples Mõnnaste meier noormehe esialgu ajutiselt enda juurde piima kaalujaks. Läks aga nii, et Eduard jäi sinna tööle kauemaks ja asus Õisu koolis meieri eeskujul ja õhutusel piimandust õppima. Koolikaaslaste pildid vaatavad Eduardile praegugi albumilehtedelt vastu. Kõik kenad noored poisid. „Tüdrukuid sel ajal kooli vastu ei võetudki. Meiereides oli palju masinaid ja sellepärast loeti seda meeste ametiks,” selgitab Eduard.

 

Kooli lõpetamise järel tuli aasta ajateenistust Eesti kaitseväes. Siis sai ta Narva piimatööstuse juhatajaks. Nii möödus seitse aastat, kuni saatusliku 1943*. aastani, mil Narvast hakati inimesi sundevakueerima. Et tööstusel oli kaks veoautot ja Eduardil juhiload olemas, oli oma tööliste ja nende kraami äratoomisega suhteliselt lihtsam kui enamikul teistel. Siiski on meeles, et viiekümne kilomeetri läbimiseks kulus terve pikk päev.

________________________________________________________________________________________

*Artiklis on ebatäpsus. Sundevakueerimine algas Narvas jaanuari lõpus 1944. a., mitte 1943. a. (S. Ilmenskaja märkus)

 

 

            Narva tsehh suleti 1990. a. lõpus. Kinnistu ostis ära eraisik ja seejärel lammutas hooned.

Nüüd rajab Saksamaa kaubanduskett „Lidl” sellele kohale Tallinna maanteel oma kaubamaja.

 

Share with:


Leave a Reply