Silvia Ilmenskaja “Saksa soost usklike vanapiigade vanadekodu lugu”

 Foto: Sellest punasest kahekorruselisest telliskivihoonest pidi kunagi saama saksa soost usklike vanatüdrukute vanadekodu. Foto: Viktor Oitsar, S. Ilmenskaja kogust.

Seda jutustust peab alustama Sutthoffide suguvõsa looga. Sutthoffid oli kahtlemata üks mõjuvõimsamaid Narva nn raevõimelisi suguvõsasid. Pärit olid nad Lübeckist, kus nad XVII sajandil Soome Viiburisse siirdusid. Peamiselt elatasid nad end käsitööst. Mitmed neist suutsid tõusta ka Viiburi raehärradeks. Joakim Sutthoffi (1644 – 1679) järglased jäidki elama Viiburisse, kus neid võis leida veel XIX sajandilgi. Lorenz Sutthoff (1669 – u 1736) oli esimene, kes Narva elama siirdus. Ta rajas suguvõsa vanema liini, mis kustus meesliinis 1854. aastal. Lorenzi vend, Viiburi raehärra Joachim (Jochum) Sutthoff (? – enne 1741), Narva elama ei asunud, küll aga kolm tema poega. Temast sai alguse perekonnaliin, mis oli elujõuline veel XX sajandi alguses. Kahe sajandi jooksul kuulus Narva magistraadi koosseisu kas raehärra või bürgermeistrina tervelt 7 Sutthoffi! Nende esindatus oli suurem kui ühelgi teisel Narva raeperekonnal. Mõisnikena Sutthoffid aga kanda kinnitada ei suutnud. 1755. aastal kuulus Edise (Schloss Etz) pandivaldusena Narva raehärrale Joachim Johann Sutthoffile (1704 – 1763). Sajandi algul oli immissioonina olnud Hans Otto Sutthoffi (enne 1703 – 1753/1771) käes Hermamäe (Hermannsberg). (Andmed Vikipeediast).

 

Narva Sutthoffid olid väga rikkad, neil oli palju kinnisvara ja nad tegid kergel käel annetusi.

Sutthofi maja eeskoda. A. Normak, kunstnik.

  1. jaanuaril 1937 ilmus Päevalehes nr 11 üks huvitav artikkel. Toon ilmunud artikli täies mahus ja muutmata kujul ära.

______________________________________________________________________

„Needuse ähwardus suurel warandusel”.  

 

Narwa endise miljonäri warandus Narwa agulis saab kindla peremehe. Saksa usklikele wanapiigadele reserweeriti ruum Narwa wanadekodus.

Wabariigi walitsuse otsusega, millega wõõrandati Narwa agulis kolm krunti ühes hoonete ja muude päraldistega, lahenes üks omamoodi Gordiuse sõlm Narwa miljonäri Sutthoffi waranduse kasutamisel. Warandus on seisnud kasutamata juba üle kahekümne aasta, sest testamendi tingimused ei ole annud wähimaidki wõimalusi selleks. Kinniswarad, kolm krunti ja hooned, kuulusid endisele miljonärile Sutthoffile. Sutthoffil oli Narwas rohkesti maju ja warandusi. Ta üsna kergesti annetas warandusi heategewaks otstarbeks, kuid annetamisel ta tegi kindlakujulise lepingu, mis täpselt määras kindlaks waranduse kasutamise sihi. Nii annetas miljonär Sutthoff oma suurest varandusest kolm krunti Narwa agulis testamendi põhjal „saksa soost usklike wanapiigadele wanadekodu jaoks”. Krundil oli suur park, mis jäänuks jalutuskohaks usklikele raukadele. Wanadekodu hoone lubas ehitada miljonär oma kulul. Ka tegi hoone ehitamisega algust juba möödunud sajandil (s.o. 19.saj.). Wana miljonär suri ja ehitus jäi pooleli. Poeg jätkas ehitamist testamenti wõetud isa soowi kohaselt. 1914. aastal saadi suur telliskiwiehitus katuse alla. Siis tuli maailmasõda. Ehitustööd katkesid ja kui tuli rahuaeg 1920. aastal, oli surnud ka miljonäri poeg. Endise miljonäri perekonna warandus oli kokku kuiwanud. See läks pärijatele, kes ei mõtelnudki enam wanadekodule. Warandusele määrati hooldajad, kes hakkasid walitsema warandust. Sõja ajal (siin on mõeldud I MS) hävitati kuulus „Sutthoffi park” ja pommitamise ajal süttisid põlema ning häwisid Sutthoffi suwemajad Siiwertsi saarel. Wiimastel aastatel suurt maa-ala kasutati heinamaana ja üht osa aiamaana. Pooleli ehitatud hoone aga kõdunes. Narwa omawalitsusel on seisnud maja kasutamine mitmel puhul päewakorral. Hoone kõlbanuks koolimajaks, haiglaks wõi ka wanadekoduks. Kuid testament ei annud seks wõimalust. Muuseas on testamendis üks punkt, mille järele pärandaja ähvardab neid needusega, kes rikuwad testamendi tingimusi ja wõtawad waranduse kasutusele teiseks otstarbeks, kui seda näitab testament. See endise miljonäri needuse ähwardus on lasunud üle kahe aastakümne Narva aguli warandusel. Oli selge, et testamendi tingimusi ei ole meil üldse wõimalik täita. Nüüd on lõppeks see keerdsõlm lahti harutatud. Narwa „waeslastekohtul” on wõimalus warandust realiseerida. Kuuldawasti saab ühe osa kinniswarast ühes hoonetega 1. suurtükiwäegrupp. Telliskiwist hoone ehitatakse walmis ja kahurwäelased saawad sinna sobiwad ruumid. Osa maa-alast tahab linn jätta enda kätte ja asutada sinna rahwapark. Õieti oleks see endise Narwa kuulsa rahwapargi kordaseadmine. Muuseas peeti 1912. a. Sutthoffi pargis eesti asunduste üldlaulupidu. Et pidada kinni Sutthoffi testamendi nõudest, seks jääb waranduse realiseerimisest saadud raha „saksa usklike wanapiigade puhkekodu” asutamiseks, kui tuleb selle järele tarwidus. Narwa linna wanadekodusse jäetakse üks tuba, kuhu wõiks mahutada niisugused wanapiigad, kui peaks neid leiduma. Sellega täidetakse testamendi nõudmine otsekohe, kuna sellise olukorra juures testament on ainult kirjatäht, mida ei saanud täita ka parima tahtmise juures.

________________________________________________________________________________________

Sellest, kas ikka leidus „saksa soost usklikke wanapiigasid”, kellele vanadekodu vaja oli, ajaleht ei kirjuta.

 

Nii sai pärast tehingut 1. suurtükiväegrupp praegusele Jõesuu tänavale oma hoone, viis ehituse lõpule ja kolis sisse.

 

15.03.1924 formeeriti 1. suurtükiväerügement kolonelleitnant Hugo Kauleri juhtimisel ümber “1. diviisi suurtükiväeks”.

Fotol: Hugo Kauler, kolonelleitnant.

Diviisi suurtükiväe koosseisus oli kaks suurtükiväegruppi: 1. suurtükiväegrupp asukohaga Narvas, mis moodustati 1. suurtükiväerügemendist 1. aprillil 1924 ja 2. suurtükiväegrupp asukohaga Rakveres, mis moodustati 1. kindluse suurtükiväegrupist.

 

  1. suurtükiväegrupimoodustajaks ja ülemaks (1924-1938) määrati major Erich Johann Fridrich Toffer (fotol).

Grupi koosseisu kuulusid Vadussõja-aegsed patareid nr 1–3, hiljem tuli juurde veel patarei nr 4 (endine välipatarei nr. 17). Uue organisatsiooni üheks eesmärgiks oli majanduse lihtsustamine: kadus patareide majandus, iseseisvaks majanduslikuks üksuseks jäi alates 15. märtsist 1924 suurtükiväegrupp. Uus organisatsioon nägi ette grupi patareide koondamise Narva, mida ka sügiseks tehti.

 

Kuna grupp oli koondatud ühte, tekkisid grupis ohvitseride ja üleajateenijate elus traditsioonid noorte vastuvõtmisel, vanemsõdurite ärasaatmisel, pidupäevade pühitsemisel jne.

 

Suurt harrastamist leidis ratsasport; 12.09.1926 tuli grupp 1. diviisi suurtükiväe vahelistel ratsavõistlustel esikohale.

 

Grupi relvastuses oli 1939. aasta algusest kolmes kergekahuri patareis kokku 12 kuni 76 mm Vene kahurit ja raskes haubitsapatareis (4. patareis) Olginas kaks 150 mm Saksa haubitsat.

 

Koosseisu järgi oli grupis 25 ohvitseri, 54 üleajateenijat, 254 ajateenijat ja 4 korralist riigiteenijat. Samuti oli grupil 226 hobust. Grupi probleemiks oli ohvitseride puudus. 27.09.1939 oli koosseisus ettenähtud 24 ohvitserikohast üks vakantne ja 7 pikaajaliste lähetuste ja haigestumiste tõttu täitmata. Neljast suurtükipatareist oli vaid 2. patareis (õppepatareis) ettenähtud 4 ohvitseri. Kahes patareis oli 2 ohvitseri ja ühes üks ohvitser. Grupi ülema (1938-1940) major Rudolf Krupi hinnangul ei suutnud väeosa olemasoleva ohvitseride arvuga edukalt täita väljaõppe ega katteülesandeid.

  1. Suurtükiväegrupp lõpetas tegevuse 1. oktoobril 1940 ja likvideeriti lõplikult 20. detsembril 1940.

Suurtükkide garaažid asusid praegusel Hariduse tänaval, staadioni vastas ühekorruselises paekivihoones, kus pärast sõda oli palju aastaid mööblivabrik, nüüd restoran ja kauplused.

Fotol: Patarei nr. 2 kahur positsioonil Väike-Soldina mõisa juures. Paremalt esimene patareiülem kapten Tõnisson, paremalt teine polguülem kapten Kauler.

77 mm Saksa välikahur M1916.

Pildil: 76 mm Vene M1902.

Algas II maailmasõda. Sutthoffi park muutus saksa sõdurite kalmistuks.

_________________________________________________________________________________

  1. märtsil 2006 kirjutab „Nederland” Narvas:

Härra Dreving pakkus lahkesti järgnevat infot Narva kalmistutest ja matmispaikadest.
Kõigepealt Sutthoffi park: tegemist suurima sõjakalmistuga Eestis. Matma hakati juba 1941. aastal ja maeti terve sõja aja Leningradi rindelt toodud hospidalis surnud mehi. Kokku puhkab sellel kalmistul kusagil 15 000 langenut. Kalmistust oli säilinud vaid pool, linnapoolne osa on täis ehitatud. Ehitiste vahelt saime ümber matta kusagil üle 300 langenu. Narva-Jõesuu poolses kalmistu otsas on mingid kraavid, mis surnuid läbisegi täis loobitud (ilmselt venelaste maetud sakslased, mis kusagilt linnast välja kaevatud) need kraavid uuritakse lähiajal läbi. (….).

________________________________________________________________________________

Pärast sõda teadisid ainult vähesed põliselanikud, et Sutthoffi pargis on sõdurite kalmistu. Uutel Narva elanikel polnud sellest aimugi. Sellel rohealal karjatati loomi, peeti piknikke, niideti kitsedele heina. 1960-ndate esimesel poolel olid Sutthoffi pargis linna jaanituled. Minu vanemad ei lubanud mul nendest jaanituledest osa võtta, ütlesid, et see on pidu surnuaial. Koht on igati ilus – kõrge jõeäärne kaldapealne Narva-Jõesuussse suunduva tee ääres.

 

Korrastatud ja ristidega tähistatud kalmudega kalmistu taasavati 1999. aastal, kuid erinevalt paljudest teistest Eestis asuvatest Saksa sõjaväekalmistutest on see kalmistu siiani tegutsev. Siia maetakse ikka veel ümber Eestist leitud saksa sõdurite põrme. Kalmistu eest hoolitseb „Küste” OÜ, mida finantseerib Saksamaa.

Narva Saksa Sõdurite  Kalmistu värav Narvas Sutthoffi pargis (Jõesuu tn 35).

 

Pärast sõda sai suurest telliskivihoonest Narva vangimaja, mis tegutses veel 1960-ndatel.  Seal hoiti põhiliselt poliitilisi vange. Ümber hoone ehitati võimas müür. Vangid otsisis kontakti linnarahvaga sel viisil, et kirjutasid oma nime ja väikese tutvustuse endast paberilipikule, mässisid selle ümber kivikese ja heitsid üle müüri. Kes selle sedeli leidis, võis hakata samal viisil vangiga suhtlema ja tooma talle toidupakke. Kord vanglas oli pehmelt öeldes kummaline: juhtus, et vang suri, siis sellest tihtipeale omastele õigeaegselt ei teatatud, aga toidupakkide vastuvõtmist lähedastelt jätkati. Omaksed said teada lähedase surmast kaasvangide kirjadest. Vangid maeti Siivertsi surnuaeda ja hauatähiseks pandi vaiakese otsa löödud lauajupp. Nime asemele oli keemilise pliiatsiga kirjutatud vangi number. Vangide ja linnaelanike vahel oli ka  romantikat ja armumisi ning juhuseid, kus hiljem, kiviposti teel leitud kallimaga abielluti. Jõesuu tänavat pidi vangimajast mööda jalutades, oli näha, kuidas teise korruse akendest vangid valgete taskurättidega möödujatele lehvitasid.

 

Pärast vangimaja likvideerimist olid hoones pikka aega Pimedate Ühingu tootmistsehhid, kus valmistati autodele õlifiltreid, tordikarpe, kapronharju, lõigati paberit mõõtu. Kodudes kudusid nägemispuudega inimesed kapronvõrke, mida kasutasid kõik linnaelanikud turult ja poest tehtud ostude kandmiseks. Praegu on hoones mitmed ettevõtted, tootmisruumid ja ka Pimedate Ühing.

 

 

 

 

 

 

Share with:


Leave a Reply