Silvia Ilmenskaja “Veidi minust.”

                                                          

 

            Pärast II maailmasõda sündinud lapsena meeldis mulle ikka õhtuti suurte inimeste seltsis olla ja nende jutte kuulata. Ega siis mingeid mänguasju vist polnudki, millega mängida. Mäletan, et mamma ehk vanaema õmbles mulle kaltsunukkusid, aga ma ei mänginud nendega eriti. Vanim onu, Valter, tegi mulle tikutopsist, kummist, niidirullidest ja veel millestki isesõitva „auto” – see oli hoopis huvitavam. Üks poenukk oli mul hiljem ka, aga mind huvitas hoopis, mis selle riidega kaetud keha sees on. Lõpuks tegin augu sisse ja sealt pudenes välja saepuru, niidijuppe ja kaltsutükke. Need värvilised riidelapikesed olid väga huvitavad oma kirevuses.

Mina ema ja nukuga

            Me elasime Narvas Rakvere tänaval. Suvel meeldis peenramaal mullas tuhnida ja sealt aardeid otsida. Aareteks olid aga värvilised klaasikillud ja purunenud nõude tükid. Läbi veelombis pestud värviliste klaasikildude oli nii tore vaadata taevast, maju, puid ja igasuguseid asju. Toidunõude tükid olid ka aareteks, aga nende peal pidi muster olema, mida ilusam, seda uhkem. Neid tükikesi sai kasutatud nukunõudena. Eriliseks aardeks osutusid, aga igasugused väikesed tühjad lõhnaõli- ja rohupudelid. Nendest said nukud. Kork oli peaks. Puulehtede keskele sai auk tehtud ja august pudelikork ehk pea läbi pandud ja leht rohukõrrega ümber pudeli kinni seotud. Kleit oligi valmis ja nukul seljas. Niiviisi mängides möödusid suvepäevad.

            Talvepäevadel olid teised tegemised. Naabrilastega sai mängida lumesõda ja ehitada kindlusi ning veeretada lumememmesid. Kelgutamine oli suur lust ja lõbu. Aga õhtuti, kui suurtel inimestel olid päevatoimetused tehtud, loomad laudas talitatud ja ka õhtusöök juba söödud, siis algasid igasugused tubased tegemised, põhiliselt kas villa kraasimine, lõnga ketramine või korrutamine või hoopis kudumine ja neid töid saatsid jutuvestmised. Need jututoad algasid sügisel ja lõppesid kevadel. Tihtipeale tuli mõni sugulane või hea tuttav meie poole, kudumistöö kaasas, ning siis räägiti maast ja ilmast, ka sugulastest ja tuttavatest, kes sõjas kaduma saanud või Narvast kaugemale sattunud. Need jutud olid väga huvitavad. Istusin suu ammuli ja kuulasin. Küll räägiti tsaariaegsest siberielust, sõjaeelsest ajast, sõjavintsutustest, päevamuredest, vanast Narvast ja purustatud Narvast. Juba suure tüdrukuna, kooliajal, panin mõned lood vihikusse kirja. Veel hiljem lõikasin ajalehtedest välja huvitavaid pilte ja tekste, mis kunagist Narvat kirjeldasid. Kahjuks ei ole need märkmed ja väljalõiked säilinud. Minu lapsepõlv oma tegemiste ja lapsepõlvesõpradega oli väga ilus, huvitav ja meeldejääv.

Mina trepil

            Huvitav, et ajalugu koolis mind eriti ei huvitanud, aga kodukoha ehk Narva ajalugu ja sugulaste saatused huvitasid siis ja huvitavad mind siiani väga. Mida vanemaks sain, seda suuremaks huvi kasvas. Kodulugu meie ajal koolis polnud. Tänaseks on kirja pandud minu isa ema- ja isapoolse suguvõsa lugu. See oli mul väga huvitav uurimus, sest oma isast teadsin väga vähe ja veel vähem tema sugulastest. Tänu sellele uurimusele sain teada, et olen neljandat põlve narvalane. Võib-olla, et vanemgi, aga pole süüvinud vanematesse kirikuraamatutesse ja teisi andmeid vanemast ajast mul lihtsalt pole. Pooleli on ema emapoolse suguvõsa uurimine. Materjale olen kõrvale pannud ka ema isapoolse suguvõsa kohta ja kavas on ka isa isapoolne sügavam suguvõsa uurimine.

            Veel olen talletanud materjale inimeste kohta, kes on sündinud või elanud Narvas ja ühel või teisel moel kuulsaks saanud kas Narvas, Eestis või isegi kaugemal. Vahelduseks olen kirja pannud nii enda kui ka lähedaste ja tuttavate mälestusi Narva vanadest ehitistest ja nende omanikest või elanikest. Ka Narva tänavanimede saamislood on mind huvitanud.     Mälestused on alati huvitavad selle poolest, et mitu inimest võib ühte ja sama asja veidi erinevalt mäletada. Ma leian, et neil kõigil on õigus, sest need on mälestused teatud asjast teatud ajas ja meeleolus. Olen uurinud vanu, ennesõjaaegseid ajalehti Narva vanade hoonete ja rajatiste kohta. Ka põhjatu internet sisaldab tihtipeale huvitavaid andmeid. Nii ongi valmis saanud need lood ja tasapisi tuleb veel juurde. Loodan, et teil on neid huvitav lugeda.

Kevad, 1965 

Share with:


Leave a Reply