Põline narvalane Silvia Ilmenskaja jagab oma mälestusi sõjajärgsest Narvast. Sissejuhatus.

 Sissejuhatus

 

            Enne II MS elas minu ema pere Siivertsis juudi surnuaia lähistel. Oma lugudesse olen kirja pannud minu vanemate, vanavanemate mälestusi Narvast nii enne kui ka pärast II maailmasõda ja ka isiklikke mälestusi Narvast pärast sõda. Samuti on ära toodud artikleid vanadest ajalehtedest ja fotosid, mis on leitud interneti põhjatust sügavusest.

 

            Aastasadade jooksul on Narvast üle käinud mitmed sõjad ja tulekahjud. Vast kõige laastavam oli 1659. aasta tulekahju ja 1944. aasta märtsipommitamine.

             Enne mainitud tulekahju olid krundid väikesed ja hooned asusid ligistikku, tihti olid majade välisseinad kokku ehitatud. See oligi põhjuseks, miks põhiliselt puitmajadest linn tulekahjus hävis. Pärast seda tulekahju ei lubatud enam puitmaju ehitada. Edaspidi ehitati majad kivist, kivivooderdusega või olid vähemalt krohvitud. Hooned said omale ilusad punased kivikatused. Uus ja ilus barokkstiilis linn ehitati üles 20 aastaga. Narvat hakati hiljem kutsuma Põhjamaade pärliks. Kui vaadata vanu fotosid ja postkaarte, siis selline nimi oli täiesti õigustatud.

           

Põhjamaade pärl.

Narva vanalinn  1930-ndate keskel. Pildi allikas www.muis.ee

 

 

            Teise maailmasõja ajal elas Narva üle mitmeid pommitamisi. Põhiliselt pommitati raudteed ja sildu. Kuid üksi pommitamine polnud nii laastav, kui NL lennuväe pommitamine 6.-7.03.1944. a. Siis praktiliselt hävis kogu vanalinn – meie Põhjamaade pärl.

 

            Arhitektuuriajaloolane Jevgeni Kaljundi on rääkinud, et pärast II MS oli Narva vanalinna hoonete kaitsenimistus 37 hoonet.  Pärast 1950. aastast  lammutati enamus varemetest ära kui kapitalistlik igand. Ka Hermanni linnus taheti maatasa teha, aga õnneks ei olnud tol ajal nii võimsat tehnikat. Peeter I maja (Pimeaia tn) kohta oli riiulis üle ühe meetri jagu dokumentatsiooni, mille järgi oleks saanud veel püsti olev hoone taastada.

 

            Alates 1949. a. elasime emaga Rakvere tänaval minu vanavanemate juures. Mäletan aega, kui emaga linnas käisime ja linn veel varemeid täis oli. Kui õhtuti pimeda peale jäime, siis nägin, et ka rusude keldritest immitses ähmane valgus. Seal elasid inimesed, kes olid kodulinna tagasi pöördunud. Oli varemeid, mida sai kergema vaevaga remontides kohaldada elamiseks. Ka minu sugulasi elas sellistes ruumides – varemetes majade keldrites vanalinnas. Päris terveid maju polnudki.

 

            Madis Tuuderi artikli „Ehitatud ja ehitamata stalinismiajastu Narva” oli elamutevalitsuse andmetel 1945. aastaks linna 3162 hoonest (1941. a. seisuga) säilinud vaid 198 ehk 6,3% ning eraldivõetuna elamispinnast isegi vähem – 5% (koos Narva-Jõesuuga). Käesolevatesse numbritesse tuleb suhtuda kriitiliselt, kuna pole teada hindamise metoodika ega kriteeriumid. Kõige „kergemini” pääses tulemöllust kesklinnast eemal paiknev ja suhteliselt hõreda hoonestusega Paemurru asum, kus oli säilinud 32 maja ehk umbes 25% sõjaeelsest hoonestusest. (Tõenäoliselt on antud juhul silmas peetud täielikult säilinud hooneid, mida sai kohe kasutama hakata; arvestatud ei ole ilmselt väheste purustustega maju, mida kiiresti ja käepäraste vahenditega oli võimalik korda seada ja mida ka tehti.) Suhteliselt vähem kannatas ka vanalinnast põhja pool asuv samuti hõredama hoonestusega Narva eeslinn.

 

Narva pärast 6.03.1944 pommitamist. Pildi allikas  www.muis.ee

 

            NL vägede märtsipommitamine kestis kaks ööpäeva. Narva põles mitu päeva. Hävis vanalinn – Põhjamaade pärl, mida kunagi enam tagasi ei saa. Märtsipommitamisest säilis küll Aleksandri kiriku torn ja Raekoda, kuid kummalisel kombel ja teadmata põhjustel õhati ka need juulis 1944, kui linnas olid juba kanda kinnitanud NL väed. Narvas ei jäänud püsti ühtegi kirikut peale vene õigeusu Ülestõusmise kiriku. Sel kirikul vedas seetõttu, et teda kasutati asimuudina.

 

            Enne NL vägede pealetungi, 1944. a. jaanuari lõpus, kuulutas Saksa valitsus välja sundevakueerimise. Kogu elanikkond oli mahalaskmise ähvardusel sunnitud lahkuma. Ette anti ainult üks rong, mis üle poole oli hõivatud saksa sõjaväelaste poolt. Loomulikult kõik Narva elanikud rongi ei mahtunud. Hakati minema jalgsi, pambud ja lapsed käeotsas või seljas. Kellel oli kelk või jalgratas, millega oma kompse vedada, oli veidi kergem. Oli ka neid kel hobune kraamivankri ees. Tallinna maantee oli Narvast evakueerunutega kahelt poolt palistatud. Inimesed läksid ei tea kuhu. Lähedal asuvad külad nagu Soldino, Härmamäe jt. olid ülerahvastatud.

Tagasi hakati tulema, kui rinne oli juba Ida-Virumaa piiridest välja jõudnud. Kellel õnnestus tagasi tulla kohe pärast lahingutegevusi Narvamail, nendel vedas, hiljem enam endisi narvalasi tagasi ei lastud ja polnud ka kuhu tulla, kui mitte arvestada varemeid ja keldreid. Põhjus – Sillamäele planeeriti rajada salajane võimas uraani  rikastustehas, mis oleks tootnud uraani NL aatompommidele. Narva linna oli kavas ehitada aga kortermajad selle tehase töötajatele. On teada, et 1948-1949 aastal lahkusid Narvast need inimesed uuesti, kes ei saanud sissekirjutust. Ilma sissekirjutuseta ei võetud aga kedagi tööle. Narva asustasid NL aladelt tulnud inimesed, põhiliselt Venemaalt. Sealt tuli igasuguseid inimesi: töökaid ja toredaid, aga tulid ka Leningradist „101-le kilomeetrile” väljasaadetud pisisulid, huligaanid ja taskuvargad, tööpõlgurid, joodikud ja prostituudid. 

            Huvitav on ka see, et suure NL aldelt tulnud üksikud said kohe voodikoha ühiselamus. Abielupaarid said toa kommunaalkorteris, lastega perekonnad isegi korterid. Minu vanavanemad ja vanemad, et lahendada korteriprobleem, ehitasid omale majad. Minul oli sissekirjutus ja eluruumid ema majas. Olin abielus ja peres juba ka laps. Aastaid seisin korteri järjekorras,  lõpuks isegi esimene, aga alati läks korter kas mõnele sissetulnud spetsialistile või lihtsalt sissesõitnule. Minu erialadiplom millegipärast ei lugenud. Viimaks mu kannatus katkes ja läksin täitevkomitee esimehe vastuvõtule, et küsida linnalt korterit. Oma suureks üllatuseks sain hoopis riielda, et ise elan ema majas ja tahan korterit, aga inimestel pole kuhugi minna ja peavad vaksalis oma kohvrite otsas ööbima. Ka minul tuli oma korteriküsimus ise lahendada ja osta eluruumid eramaja teisele korrusele.

            Minu lapsepõlve Narva oli üleni varemetes, mis küll ehitati uuesti üles, aga sellest sai hoopis teine Narva.       

 

Narva vanalinn 1946-1947 (Foto: Otto Neiman, S. Ilmenskaja isiklik arhiiv).

 

Linna ülesehitusega alustasid saksa sõjavangid. Foto keskel on vahitornid. Varemete pildistamine, kus  töötasid sõjavangid, oli rangelt keelatud.

 

Toon siinkohal ära mõned fotod hoonetest enne ja pärast II maailmasõda.

Fotol all  Aleksandri kirik. Pildi allikas www.muis.ee

 

 

Aleksandri kirik 1944 lõpus. Pildi allikas www.muis.ee

 

 

Vene õigeusu Ülestõusmise peakirik. Pildi allikas www.muis.ee

 

Raekoda.         

Vasakult paistab börsihoone nurk. Pildi allikas www.muis.ee

 

 

Raekoja varemed. Pildi allikas www.muis.ee

 

   Raekoja plats. Börsihoone oli alguses torniga. Pildi allikas www.muis.ee  

 

 

Börsihoone pärast sõda. Pildi allikas www.muis.ee

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Share with:


Leave a Reply